10 aastat PUNKI!

Autor Tarmo Talvis.

2008 a. kevadel avastas Üllar Saaremäe oma lapsepõlve ning jõudis otsusele kutsuda ellu ja lavastada maailma esimene punk laulupidu.

Kammerkoor A.Le Coq läks õhinaga kaasa. Repertuaar omandati koduproovides ja viimistleti peopäeval Rakvere laululaval eelproovides.

Peo otseülekannet teostas rahvusringhääling, tuli täita ankeet, millega õigused punkarilarhvi igal ajal telepurgist näidata igavesest ajast igaveseks televisioonile loovutati. Näidatakse tänapäevani!

Punki pandi täiega, lauljad (teismelistest pensionärideni) oli kui üks mees ja üks hing. Punkhittide seast jäi meelde kelmikas Uimane ja väsinud  ning Tartu marsiks ristitud Tallinn põleb. Lauljate meelsust näitab seik, et viimati mainitud laulu ajal osutasid kõik käega lääne, Tallinna poole.

Pidu algas rongkäiguga, enne mida kostümeeruti ning ohtralt värvilist lakki juustesse pihustati. Pisut karnevali moodi, aga tegelikult on iga vormilt sileda inimese südames killuke mässumeelsust ning loovust, niimoodi tundus õige seda välja näidata. Ja punki oli kogu ürituses piisavalt – oli ju enne pidu meedias toimunud piikide ristamine korraldajate ja Proua Kultuuriministri vahel, kes kuidagi püha Laulupeo nime vabaks anda ei tahtnud. „Punk on vesi, mis kannab nähtavale ühiskonna saasta“, arvas Üllar Saaremäe, ja see osavõtjate vägi sõdiski vaba vaimu ahistamise (ükskõik mis vormis, ka riiklikus) vastu.

7. juunil 2008 kell 20 avas president T.H Ilves peo küsimusega “Mis on põhiline?” ja sai õige vastuse: “Punk!” Süüdati tuli ja avati vanarauast punkskulptuur vabadusele. Umbes 1700 koorilauljat esitas eesti pungiklassikat umbes 8000 pealtvaatajale. Dirigeerisid peadirigent Hirvo Surva ja teised tuntud, vaimukate vahetekstidega juhatas pidu vürst Volkonski, saatjateks Üleeestiline Noorteorkester ja ansambel Streptococcus Pyogenes.

See oli midagi enamat kui tavaline laulupidu: lavalt tuleb metsik energia, orkester selja taga on samuti kirjuharjaline ning saeb ennastunustavalt pillikeeli, bänd raiub kooride ees… Raputatakse rusikaid, hüpatakse, röögitakse. Tunne on kui rockstaaril, sest lava ees elab samasugune hullunud kamp pärispunkareid jäägitult kaasa ning laulab. Peast!

 

“Maailma esimene punklau­lupidu läks üle ootuste vingelt, see on fakt. Nüüd tuleb edasi minna – Euroopasse!,” ütles punklaulupeo idee autor ja kunstiline juht Üllar Saaremäe.

Punklaulupeo II “Anarchy in the EU” repertuaari arvati juba tuttavate eesti klassikute kõrvale Euroopa pungiklassika olulisemad palad. Uuendusena toodi lavale eesti lugude originaalesitajad, kohal oli ka soome legend Pelle Miljoona. Kutsutud Johnny Rotten jäi paraku tulemata.

Meie koori jaoks tähendas teine punkpidu suuremat kaasalööjate arvu ja mitut koduproovi. Rakveres koha peal käisid proovid suisa kaks päeva, laule oli rohkesti, tervelt 23. Kahe päeva vahel sai koduks ametikooli ühikas, kus oli mugav end igas mõttes peoks ette valmistada.

11. juunil 2011 oli kõik sama kui esimesel korral, aga veel suurem, nii rongkäik, dirigendid, publik kui konferansjee. Presidenti seekord polnud, oli kultuuriministri tervitus. Lauldi eriti hingestatult, kuna ees, kättesaadavas kauguses, laulis sedasama Sal-Saller, Villu, Uukkivi, Freddy, Volmer ja neile näppu viskavad ja lavale kallistama kippuvad fännid. Vürst Volkonski oli haruldases sõnalises vormis. Nii pärislaulupidu kui punklaulupidu algasid samast tundest – protestist, ainult et nüüd polnud kellelegi vaja näidata laulurahvaks olemist, vaid sooviti välja astuda traditsioonide kammitsatest ja avardada laulupeo mõistet.

„Ehkki punk kui nähtus on end ammu murdnud nii kõrgmoodi kui peavoolu muusikasse, vajame praegu veel enam kui varem tema otseütlemist ja toorest energiat,” kuulutas Üllar Saaremäe.

Peo lõpus lauldi „Insener Garini hüperboloidi“ taas kaks korda järjest ning terve väljakutäis meeleliigutuses inimesi õõtsus õhtuhämaruses kaasa.

Elevust jagus ka järgnevatel päevadel, kui telerist oli maha mängitud Kanal 12 salvetatud pungisaade. Tänu meie sopranite perfektsele kohavalikule solistide ja Kaisa-Jana seisakule otse Volgi taga sattusid nad tihti kaadrisse.

Ei puudunud ka skandaal, peotoidust said kümned lauljad raske kõhuviiruse. Isegi toit oli punk!

 

„Seekord me vaatame peeglisse. Otse endale silma. Hingepõhja. Ütleme välja, mis sinna on kogunenud ja väljaütlemisele kisendab. Kõlavad vanad ja tuntud ning täiesti uued laulud. Spetsiaalselt Punklaulupeole kirjutatud. Ja laulude vahel astuvad üles poeedid ja kirjanikud. Tuntud ja tundmatud. Rääkimaks sellest, mis südamel.  Me toetame pungi protestivaimu ja toetame laulupeotraditsiooni. Me oleme tõestanud, et neid saab ühendada. Ja tõestame seda jälle!

Kohtumiseni III Punklaulupeol „Aju puudutus“ 22. augustil 2015. aastal Rakveres!“ Nii kutsus Üllar Saaremäe jälle üles. Ja me läksime, vaimustusega. Erki aju sai puudutatud, ta luuletas:

Kui kostab kõrvu Püstol Sex

Ja teised vanad pungid,

Kõike jättes torman siis

Põsed pungist pungil.

Põleb laia taeva all

Tallinn,nagu lõke.

Kõrgele käib valus leek:

Vot niisugune mõte!

Uus oli peadirigent – Keio Soomelt ja tema kõrval rida noori dirigente. Uus oli ka juba aprillikuus toimunud eelproovide voor. Kavas oli punkooper, Peeter Volkonski seatud „Sööbik ja pisik“ ooperisolistidega. Loomulikult vajas see Rakveres kahte proovipäeva, esimese päeva lõpupräänikuks linnuses toimunud punksimman punkluuletajate, Vennaskonna ja Singer-Vingeriga. Öö veetsime tuttavas õpilaskodus linade vahel, sest vananev kollektiiv ei suuda pehme peaga kõval pinnasel vastu pidada, ütles Kaupo.

Uimane ja väsinud teise päeva hommik algas prooviga, järgnes pungisupp ja siis kibekiiresti rongkäiguks valmistuma. Pealtvaatajaid oli sel korral eriti rohkesti ja lauluväljakule jõudes emotsioon üleval, kultuuriministergi kohal. Vürst Volkonski üllatas taas oma lauluteadustustega, kasutades sõnalisi kirjavahemärke punkt Ja millised vahetekstid punkooperile hüüumärk

Kõige rohkem furoori tekitas kindlasti Pussy Rioti lugu Bogoroditse devo, mis oli kokku miksitud Rahmaninovi kooriosaga. Punkooper oli ülinaljakas, miskipärast jäi see aga hiljem telepurgis Kanal2 poolt ülesvõetuna näitamata. Siirupit ja saia jagus õnneks kogu ooperi ajaks!

„Tuli välja, et väga mõnus oli neid laule laulda. Rääkimata ürituse üldisest kihvtist, kuidagi vabastavast meeleolust“, koges pärast pidu üks senini skeptik.

Peo tulevikku silmas pidades tõdes peadirigent, et täpselt ei tea: “Pungiga on meil olnud algusest peale kokkulepe, et punki tehakse siis, kui tekib tunne, et võiks teha”

 

Punklaulupeo FB-lehel ilmus 21. aprillil 2018 järgmise algusega teade: „Punk Laulupidu saab kümne aastaseks. Oleks igavesti uhke, kui me seda EV100 raames tähistaksime vinge kontserdiga Rakvere linnuses. Esitamisele tuleb kolmelt toimunud Punk Laulupeolt kõlanud lugude paremik. Seda sündmust ei tohi maha magada!”

Nii kuulutasid punkpeo idee autor Üllar Saaremäe ja peadirigent Keio Soomelt, kutsudes koore end luulemaratoni järel algavale kontserdile “Punk Laulupeo 10 aastat” registreeruma. Uus esinemiskoht seadis osavõtjate arvule piirid, õnneks reageerisime kiirseti ja mahtusime lubatud 300 hulka.

Ehkki tegu oli justkui memoriaalüritusega minimahus, saatsid lauljaid juba tuttavad orkestrid ja juhatasid eelmiselt peolt tuttavad dirigendid, peeti ka eelproov. Ainult rongkäiku polnud.

17. augustil 2018 kell 21 avati presidendi osavõtul esimene luulepidu. Lauljad ootasid oma järge linnuseõue tribüünil ja olid saanud ürituse jälgimiseks VIP-kohad.

Enne kella 23 saigi lõpuks pungilooma valla päästa ja seks ajaks oli tribüün värvilisi sulelisi-karvaseid triiki täis. Vürst oli ka kohal ja istus väärikas toolis lauljate keskel. Lugusid teadustas ta luulevormis, mille lõpurea elik laulu pealkirja skandeeris koor.

Ka publiku hulgas andis tooni vabameelsuse hõng – paljud luulehuvilised olid  ümmarguse tähtpäeva puhul end kostümeerinud – sinimustvalged harjad, needid ja võrksukad. Õhtu kanti üle ETV kanalil, paraku punklaule mahtus saateaega kõigest kolm – aga siiski leidsime end üles.

Peojärgne „Postimees“ arvas küll kahel lehel, et punklaulupidu teeb pungist omaenese paroodia, aga laval oli endiselt väga vabastav ja punk olla. Ütles ju Peeter Volkonskigi, et keegi ei tea, mis on see “punk”, mis laulupeole rahva kokku toob. “Selles ongi tema võlu, et keegi ei tea ja järelikult keegi ei tea, millal ta lõpeb ja millal tema aeg läbi saab.“

 

Võime uhkusega nüüd rinna kummi lüüa ja hüüda, et oleme osalenud kõigil senipeetud punklaulupidudel. Punk on lahe!

Post created 5

Begin typing your search term above and press enter to search. Press ESC to cancel.

Back To Top